Kunagi ammu,
kaugel, kaugel põhjas
juhtus üks imeline lugu.
Ei tea, kust
ilmus välja
väikene mammutipeog.
Ema!
E-ma! Oi-Oi!
Kuhu sa lähed?
Kas sa minu ema pole näinud?
Ema?
Aga kes sa selline oled?
Ei tea! Ma magasin,
pärast ärkasin,
aga ema pole.
Ei, sinu ema pole näinud.
Aga, kuidas teda kutsutakse?
Ema.
Lähme vanaisa morsa juurde.
Tema teab kõike.
Vanaisa! Vanaisa!
Mis? Mis juhtus?
Vaata!
Kes see on?
Ta otsib ema.
Hm, ime!
Mis ime?
Kunagi ammu,
väga ammu
elasid siin sellised loomad,
aga nad läksid ära.
Kuhu?
Kaugele.
Aga, kuidas siis mina?
Tead,
kaugetel soojadel
mererandadel
elavad loomad, kellel on pikad ninad,
suured kõrvad
ja on saba - täpselt nagu sul.
Me saadame su jäätükil sinna.
Õnnelikku kohalejõudmist, väikemees.
Nägemist! Aitäh!
Mööda sinist merd
rohelisele maale
ujun ma valgel
laevakesel
Oma valgel laeval.
Oma valgel laeval.
Mind ei hirmuta
ei lained, ei tuuled -
ujun ma maailma ainukese
ema juurde.
Ujun tuultes ja tormides
oma ainukese ema juurde.
Ujun tuultes ja tormides
oma ainukese ema juurde.
Juba rutem ma maale
jõuda tahan.
Ma olen siin! Ma saabusin!
Ma talle hüüan.
Ma oma emale hüüan.
Ma oma emale hüüan.
Las ema kuuleb,
las ema tuleb
las ema mind
kindlasti leiab.
Nii ei saa ju maailmas olla,
et lapsed on ära kaotatud.
Nii ei saa ju maailmas olla,
et lapsed on ära kaotatud.
Oi, ema!
Oi!
Oi!
Oi, oi, oi!
No see alles on!
Kust sa sellise karvase said?
Vanaisa morsk ütles,
et minu ema on siin.
Oo, sellist küll ei ole,
ma tean siin kõiki emasid.
Oi, aga milleks sulle ema?
Kas sa oled siis veel väike?
Ma otsin ema.
Aga sa meeldid mulle!
Aga mul on üks tuttav,
lähem tema juurde.
Tädike,
tädike jõehobu!
Tädi jõehobu, vaata!
Näed, ta otsib oma ema!
Ma tahan süüa.
Võta!
Sa oled ju elevandipoeg!
Ainult et kasukas.
Oota, ma tulen kohe tagasi.
Võta!
Siin ta on!
Oi, kui karvane!
Ja mis siis sellest?
Vaata, tal on lont ja kõrvad.
kõik nagu sul.
Ema! Ema! Tere, ema!
Tere, pojake!
Ema!
Oi, oi, oi!
Mammutipoeg kartis väga,
et ema kaob jälle ära.
seepärast võttis ta
vaikselt
emal sabast kinni.